Sissejuhatus:
Käesolevas blogis analüüsitakse Manni elu seda osakest, mis tal veel peale uurimustööst geneetiliselt muundatud ajurakkudes veel meeles on...(lihtsalt masendav)
Aga esmalt siis hala: no miks ma ei võinud seda asja juba sügisel ära teha!? Miks ma ei kuulanud kallite abiturientide (loe:johnnykadri) nõu kuulata ja uurimistööd varem kaelast ära saada, nojaa siis tundus, et aega on maa ja ilm. Täna on õues niiiii ILUS ilm:(... mmmmm kui ma oleksin praegu väljas ja jookseksin tuulega võidu või siis laulaks metsalinnukestega lõbusat viisikest...aga EI uurimistöö + mannu= abielu (ja see ei ole õnnelik abielu, pigem selline kus nõud lendavad ja vestlus kulgeb teemal: kas sa prügikasti viisid välja!!?!)No sellest halast peaks piisama...now it`s out at least:)
Mure: Mu telefon on telefoniaastates juba mingi 60 aastat vana (1 inimese aasta= 15 telefoniaastat) ta hääl on kähedaks muutunud, ekraan tuhmunud ja mõtlemine võtab kaa veidi kauem aega ning ega reaktsioonikiirusega kaa just kiidelda ei saa. Välimus pole kaa see mis vanadel headel aegadel, värv on kulunud, korpus kortsus jnejne... Ta on mind tublilt teeninud, hetkel veel vaagub elu ja surma vahel aga varsti peab vist matused ära pidama. Siiski respect talle.
Emotsioon: Pühapäeval peale seda kui olin ekselnud kubja metsas, Käinud Ruusmaa juures, jooksnud meeleheitlikult, et bussipeale jõuda ja siis avastanud, sellest bussijaamast läheb buss hoopis teises suunas kui mulle vaja, peale näiteringi kuhu ma 15 min hiljaks jäin ja mis kestis ainult pool tundi, peale selveris käiku kus ma oma niigi vähest raha magusa peale raiskasin jõudsin ma bussijaama(sellese kust koju saab). Igatahes seisin seal ja vaatan, et tulevad vanem mees ja u 3-4 aastane tüdruk, kellel oli väga armas roheline kombekas (mmm roheline värv, sellest ei saa kunagi küllalt). Nad tulid kuskilt poest ja siis vanaisa küsis: "Kas sa oled väsinud- nagunii oled, me ju kõndisime nii pika maa, näe istu siia." Ja siis ta puhastas tütretütrele pingi lumest puhtaks ja pani istuma. Tüdruk küsis: "vanaisa kas sina ei ole väsinud?" "Ei, vanaisa ei väsi kunagi ära." Laps:" Kuidas nii?" - "Aga vanaisa ei saa kunagi ära väsida ta peab ju sind sülle võtma"...Ja selle peale mina sulasin...see oli üliarmas, oleks minul vanaisaga kahekesi sellised linnaskäigu seiklused ja vestlused olnud...aga jah see andis mulle suure positiivse laengu... vähemalt seni kuni ma koju jõudsin ja avastasin, et ajas ja inkas homme töö on. Viimastest rääkides...kes üldse peaks teadma kes se Jean de Gardier on ah??? mina mitte. No eks see siis kajastub hindes kaa;(
Veider: avastasin enda jaoks online mängud, olen nagu mingi 10-aastane, aina mängiks...ju siis korvan seda, et ma siis neid mängida ei saanud, arvan, et see läheb varsti üle (sest ma kaotan koguaeg:)
Kokkuvõte:
uurimuses toodi välja manni elu igapäevased momendid, nende kogu "hiilguses" ja tõestati hüpoteesi, et uurimistöö on Mariani ajule drastilist mõju avaldanud, ta ei saa enam kunagi neid massiliselt kaotatud närvirakke tagasi...MOTT
PS: Minu arvates pole Eesti lulul midagi häda:)
No comments:
Post a Comment