šamšelisee

Nii esimesed laused viitaksin: http://siilikeudus.blogspot.com/(Tõesti raske ära arvata, mille ümber tänane jutt käima hakkab. Johnny jõudis minust bloggeris ette, aga minsa vallutasin orkutisfäärid Anyways. Me olemegi Pariisist tagasii!)

Esimene päev:
Laua peal telefon väriseb "Kesse kurat telefoni helisema pani vaheaeg on ju!" ja siis jõuab kohale- opaa...it`s THE DAY;)Järgmine tunnike on mälust täiesti läinud...peale seda esimene asi mis meenub on Tartu lennujaam, kus kõike on enamvähem üks, üks turvakontroll, üks boarding place, üks luggage konveier...ahaa aga kaks chek inni oli...tase. Lennuk- väike, kuskil 50 kohta, nunnude propelleritega ja suurte ratastega, istume oma reas kõige taga, lend ülilühike umbes 40 minutit...(ihii ma arvan, et johnny vanaisa ja vanaema ei olnud võrrugi jõudnud, kui me Riia lennujaama vallutama asusime. Riia lennujaam- 50 korda suurem kui tartu, aga me ei eksinudki ära;D kõik oli üllatavalt lollikindel mine ainult õige sildi järgi. Pariisi lennuk- suurem, umbes 150 kohta,väike uinak ja isa Goriot ning olimegi Charles De Gaulle`is. Ahaa aga vot siin oli meil väike jama...kuidas saada Pariisi????? Mingid terminalid ja airport shuttelid ja maitea mis veel, aga nagu J. ütles tuli ainult küsida (või käia "me ei tea mida teha" näoga ringi) ja olidki järsku Pariisis. Muidugi pidi just see päev olema metrootöötajate streik.
Hostel- väga soe ja ilusa administraatoriga (meessoost), kes jõudis kanda kahte 15 kilost kohvrit (me oleme ju naised:D). Tuba- esimene asi mis me seal tegime oli heita jalast oma kammitsevad teksad ja liputada. Kui see sai tehtud avastasime, et meil oli kaks voodit (ahjaa meilt veel küsiti kas me tahame ühte suurt voodit või kahte eraldi voodit...ei tea küll miks???;D), üks vannituba, kus oli isegi föön ja kõrvatropid:)), turvakapp, mida me kasutasime külmikuna ja telekas kust nägime uusimaid uudiseid prantsuse keeles+ ilma kaa. Nii ja siis läksime Tornikese juurde, tema tuled läksid just põlema ja järjekord tema teisele korrusele oli kaks ja pool tundi pikk ja vaade oli vägavägaväga ilus...jah aga ma kirjutan seda romaani veel edasi praegu jooksen kohe kadri juurde muljeid vahetama ja vaniirusid jagama;))))

nonii..

Kõigest kolm päeva veel...eile õhtul tundsin esimesi liblikaid kõhus: Praegugi tulevad need ikka hooti:):)

Aga eile oli koori 60 juubel- häid emotsioone tuli uksest ja aknast, mis peamine pärast sai SÜÜA;D Ei, aga lauldes oli vahepeal tõesti selline tunne, et meie hääl ei mahu lihtsalt kooli saali ära, ja katus lendab kohe pealt (pluss aula peal olevad kaks korrust) Ja rahvariided koos erja bajaani ja "su perra tule HALU"-ga olid nii rusikas silmaauku et kohe ei tulegi paremat esinemist meelde (no väljaarvatud laulupeod, need kuuluvad eraldi katekooriasse kui esinemised, laulupeod hõljuvad kuskil kõrgemates imelikes õnne/ühtekuuluvus/jalaväsimus sfäärides.)
Ma usun, et see oli Janele vääriline lahkumiskingitus, sest ega me väga puusse ei pannudki:))

Ajaa mul sai uurimistöö valmis...jee, sellepärast ma vist olengi tagasi elavate inimeste hulka tagasi jõudnud, kellel lendlevad liblikad kõhus ja kes suudab teiste õnnest õnne tunda. Vsijuhh kohe kergem on.

Hmm lõpetuseks siis: Miks Eestis põtra pole kodustatud? ja Mida sõõb sitasitikas? (Füüsikatunni kodutöö.)

Mannu vs Setu perekonnanimed

Sissejuhatus:
Käesolevas blogis analüüsitakse Manni elu seda osakest, mis tal veel peale uurimustööst geneetiliselt muundatud ajurakkudes veel meeles on...(lihtsalt masendav)

Aga esmalt siis hala: no miks ma ei võinud seda asja juba sügisel ära teha!? Miks ma ei kuulanud kallite abiturientide (loe:johnnykadri) nõu kuulata ja uurimistööd varem kaelast ära saada, nojaa siis tundus, et aega on maa ja ilm. Täna on õues niiiii ILUS ilm:(... mmmmm kui ma oleksin praegu väljas ja jookseksin tuulega võidu või siis laulaks metsalinnukestega lõbusat viisikest...aga EI uurimistöö + mannu= abielu (ja see ei ole õnnelik abielu, pigem selline kus nõud lendavad ja vestlus kulgeb teemal: kas sa prügikasti viisid välja!!?!)No sellest halast peaks piisama...now it`s out at least:)

Mure: Mu telefon on telefoniaastates juba mingi 60 aastat vana (1 inimese aasta= 15 telefoniaastat) ta hääl on kähedaks muutunud, ekraan tuhmunud ja mõtlemine võtab kaa veidi kauem aega ning ega reaktsioonikiirusega kaa just kiidelda ei saa. Välimus pole kaa see mis vanadel headel aegadel, värv on kulunud, korpus kortsus jnejne... Ta on mind tublilt teeninud, hetkel veel vaagub elu ja surma vahel aga varsti peab vist matused ära pidama. Siiski respect talle.

Emotsioon: Pühapäeval peale seda kui olin ekselnud kubja metsas, Käinud Ruusmaa juures, jooksnud meeleheitlikult, et bussipeale jõuda ja siis avastanud, sellest bussijaamast läheb buss hoopis teises suunas kui mulle vaja, peale näiteringi kuhu ma 15 min hiljaks jäin ja mis kestis ainult pool tundi, peale selveris käiku kus ma oma niigi vähest raha magusa peale raiskasin jõudsin ma bussijaama(sellese kust koju saab). Igatahes seisin seal ja vaatan, et tulevad vanem mees ja u 3-4 aastane tüdruk, kellel oli väga armas roheline kombekas (mmm roheline värv, sellest ei saa kunagi küllalt). Nad tulid kuskilt poest ja siis vanaisa küsis: "Kas sa oled väsinud- nagunii oled, me ju kõndisime nii pika maa, näe istu siia." Ja siis ta puhastas tütretütrele pingi lumest puhtaks ja pani istuma. Tüdruk küsis: "vanaisa kas sina ei ole väsinud?" "Ei, vanaisa ei väsi kunagi ära." Laps:" Kuidas nii?" - "Aga vanaisa ei saa kunagi ära väsida ta peab ju sind sülle võtma"...Ja selle peale mina sulasin...see oli üliarmas, oleks minul vanaisaga kahekesi sellised linnaskäigu seiklused ja vestlused olnud...aga jah see andis mulle suure positiivse laengu... vähemalt seni kuni ma koju jõudsin ja avastasin, et ajas ja inkas homme töö on. Viimastest rääkides...kes üldse peaks teadma kes se Jean de Gardier on ah??? mina mitte. No eks see siis kajastub hindes kaa;(

Veider: avastasin enda jaoks online mängud, olen nagu mingi 10-aastane, aina mängiks...ju siis korvan seda, et ma siis neid mängida ei saanud, arvan, et see läheb varsti üle (sest ma kaotan koguaeg:)

Kokkuvõte:
uurimuses toodi välja manni elu igapäevased momendid, nende kogu "hiilguses" ja tõestati hüpoteesi, et uurimistöö on Mariani ajule drastilist mõju avaldanud, ta ei saa enam kunagi neid massiliselt kaotatud närvirakke tagasi...MOTT

PS: Minu arvates pole Eesti lulul midagi häda:)

niisiis

Jah sai ka siis see bolgiasi ära tehtud, - olen nagu kiviajast tõesti:)
Põhjused miks mann alustas oma blogi:
Äkki saab end väljaelada võinii ja siis pole ma enam plahvatusohtlik...see on alati tore:)
Arendab äkki mu kirjandusanalüütilisarutlusvõimeid, sest jah ega see lõpukirjand nii mägede taga enam pole juu, ja blogi arendab mind tõenäoliselt rohkem kui Tammo "õppigeteisekstunnikssestmaeioskateilesedaõpetada" kirjanduse tunnid (hetkel läheb veel küll kõige ette koma, aga mida rohkem seda uhkem;)
Siis on peale orksi ja ekooli vaatamise veel midagi netis teha;)
Potentsiaal et mu originaalsus areneb on kaa väga...