Aga mis siis kui midagi pole kaasa võtta? Ei head ega halba?!?!
Igatahes: avastasin, et blogimine on järjekordne asi mille ma pooleli olen jätnud, nagu ka eelnevas sissekandes lubatud lubaduste täitmine, teatud raamatute lugemine, mu tomati-kurgi-porgandi dieet, (mis pidi kestma vähemalt augusti lõpuni aga kestis kaks päeva kuni ma taasavastasin, et pitsa on ikka üks vapustav toit) enamus ümbermajakorda töid (mis jäävad emale lõpetamiseks), igasugused "küll ma hiljem heegeldan/koon/punun/õmblen jne..." tööd. Ma vean kihla et kui ma nüüd ütlen, mõtlen või luban, et ma jätkan neid töid/tegemisi, jääb mul selle lubaduse täitmine kaa pooleli...(caus I`m such a wussy)aaarggghhhh kas on üldse laisemat inimest olnud???????
ninii aga siiski üks asi mida ma saan "kaasa võtta": Mu esimene AMETLIK PALK...mille suurus ei vääri küll mainimist; aga siiski: I´m not a jobvirgin anymore...-gloating-gloating-;):D
Üleskutse: Minge kõik doonoriks!!! sest kõik doonorid on tegelt head (vähemalt muarust) kuigi üks verevõtja rääikis kuidas neil tartus üks tudeng, kes käis doneerimas, pani arstikabinetist arsti käekotiga jooksu (nooo midaaa)a vähemalt saadi ta kätte!!!
Ma siis üritasin kaa hea inimene taaskord olla, vaatamata eelmise korra kammajaale, aga EII: Enne vere andmist anti mulle mingit gükloosi-kofeiini pulbrit (jube segu magusast ja mõrust ning näeb välja nagu narkots), et mul kindlalt halb ei hakkaks pärasst. nojaa siis ma läksin suure hurraaga ja andsin uhkelt ära 450 ml oma B Rh D positiivset tomatimahla ning pmst hüppan püsti ja järgmine hetk toetam mind mingi tädi ja karjus mulle paaniliselt näkku: Mine, mine pikali tagasi! ja toppis mulle seda jubedat nuuskpiiritust pmst ninna niiet pisarad lahti. Siis ma lebotasin pikali sääl päris kaua, seni kuni ma ei näinud välja enam nagu albiino.
Ühesõnaga: Minge kõik verd andma, sest peale 450 milliliitrit ja pisukest peapööritust on teil selline jubeuhke tunne, et ego ei mahu teiega enam kõnniteelegi ära:D
AAA ja veel: Nägin "ciao bella" Laulit, Käisime tsikiitadega väljas söömas- see oli tõesti vägahea, üle pika aja oli tunne et midagi on õigesti ja hästi, me nägime eesti oma MIKAT võrus,(jõudsin järeldusele, et kersti on kreisiiiiiiii ja et peaks eesti esimeseks metero-(pange tähele mitte metro-)seksuaaliks hakkama (kuigi mai tea veel mida see endast kujutama peaks; äkki midagi vastupidist metro-le, nt käid ringi nagu mõni African bushmen ja hüppad valel ajal prügikastist välja...aga eksnäis;)) üksõhtu ründas mind koer ja sai mekkida mu botast ja käisin tööjuures lambist keset koridori pikali (veits mark oli).
Äänd for the closure: "Enne kui kedagi arvustama hakkad, peaksid miili maad nende kingades kõndima. Kui sa neid alles siis arvustad oled neist miilijagu eemal ja sul on jalas nende kingad" /Mõttetera raamatust "Sisterhood of the travelling pants" (eestikeeles on see "Rändavate pükste ÕESKOND" (issand mis sõna)/
Tänks J.-le selle raamatu eest, sest see on üks vähestest asjadest mille ma see suvi lõpetand olen.
PS: Adele "Hometown glory" on väga väga VÄGA hea lugu, üle pika aja lugu mis mulle sellist mõju avaldab...ok ma siis kuulan seda edasi (mingi 20 kord juba replays:P)
Pilt: BigGrayBox
